Praegu on kevad ja peagi algab vastuvõtt ülikoolidesse. Paljud lapsed, eriti seoses kaugõppega, ei saa otsustada, mida edasi teha. Mitte iga õpilane suudab kohustuslikku kirjanduse õppekava lugeda ja me tahame, et nad valiksid kogu eluks elukutset. Vanemad peaksid aitama lapsel valida, kuhu õppima minna, ja samal ajal mitte rikkuda tema tulevikku. Vanemate normaalne soov on aidata last valiku tegemisel. Küsimus on ainult selles, kuidas seda teha.

1. Arendage oma lapse iseseisvust

Iseseisvust põhineb enesekindlusel. Selle kohta, kuidas enesekindlust parandada, lugege meie artiklist:  kuidas aidata lapsel enesehinnangut parandada.
Aasta või paar enne kooli lõpetamist on paraku liiga hilja seda teha, iseseisevust tuleb üles kasvatada juba sünnist saati, kuid parem on vähemalt kunagi alustada.
Karjäärinõustamise peamine reegel on lihtne:
Laps peab ise elukutse valima!

“Tahtsin näitlemisega tegeleda. Aga isa ütles, et kõik näitlejad teenivad vähe raha ja joovad liiga palju. Insener on teine asi. Olin kuulekas ja astusin raadioteaduskonda. Ülikoolis oli lõbus, osalesin 5 aastat, kuid peas oli null teadmist, samuti ei olnud soovi insenerina töötada, kuigi olin juba magister. Seetõttu on mind kogu elu kummitanud täitmatuse tunne ja mõte, et kõik oleks võinud kuidagi teisiti olla. Kuigi ma saan aru, et isal on õigus ja näitlejate töö ei sobinud mulle. Ma ei süüdista oma vanemaid, vaid süüdistan ennast selles, et ma ei teinud seda, millest unistasin.”

2. Proovige aru saada, millised ametid on nõutavad

Ainult tegelikult nõutavad, mitte “mainekad”. Selle mõistmiseks ei pea reitinguid ja hinnanguid lugema. On vaja avada töökeskuste veebilehed ja hoolikalt vaadata vabu töökohti. 
Vabade töökohtade vaatamine aitab hinnata eriala populaarsust, võimalikku palka ja esitatavaid nõudeid. Võib selguda, et unistuste jaoks ei piisa ühest kõrgharidusest: samal ajal peate õppima keeli ja osalema kursustel.

3. Näita elukutseid seestpoolt

Paluge sõpradel lapsele oma ametist rääkida. Oluline on kuulda kõige tavalisematest igapäevastest tegevustest. Näiteks selle kohta, kuidas peate kirju kirjutama, kuidas töötada joonistega reaalsetes tingimustes, kuidas hommikul peate täpselt kaheksaks tulema, kuidas aruandeid täita ja raamatupidamisega käituda.

Paljud ettevõtted korraldavad avatud uste päevi. Sellistel üritustel peate esitama õigeid küsimusi: rutiini ja töökohtade korraldamise kohta.

4. Leidke õppimisvõimalused teistest linnadest ja riikidest

Tihti ei kahtle me isegi, kus ja kelle juures me töötada saame, meil pole aimugi, mis erialad on  isegi naaberlinnades, rääkimata teiste riikide ülikoolidest. 
Kui teil ei õnnestunud Tartu ülikooli arstiks sisse astuda, ei tähenda see, et te ei saa üldse kunagi elus arstina. Võite proovida sisse astuda mõnes teises riigis!

5. Ärge ajage segi oma lemmiktundi koolis ja oma elukutset

Tavaline loogika: matemaatikas hea – mine õppima “arvuti teadlaseks”, kirjanduses oled hea – filoloog, sulle ei meeldi midagi – siis mine juhiks õppima.

Teadmised tuleb kohandada eesmärgile, mitte valida teadmistel põhinev töö.

6. Ärge hulgutage ülikooli minna

Kui laps pole veel otsustanud, kellena saada, siis andke talle aega ja võimalust mõelda. Miski ei takista teid paar aastat pärast kooli töötama, tegelikku elu tundma õppima, aega haridus kursustele pühendama ja ennast leidma.

7. Ärge hulgutage oma last ülikooli lõpetama

Ajavahemikul 18–23a. kasvab inimene järsult üles, see on kujunemise vanus. Mõnikord saab aru, et ei tee oma asju: ta leiab huvitavama eriala, saab aru, mis on tema eesmärk. Reeglina on see juba teadlikum valik kui eilse õpilase otsus, selline pööre toob rohkem kasu kui tuim diplom, sest “kui alustad, siis lõpeta”.